1.	Must/Valge
2.	Einsteini juures
3.	?
4.	1000
5.	Kollane kollane maailm
6.	Punane tuba

7.	Alumiiniumist Ingel / Draakoni Suudlus
8.	Prozac
9.	Sinise vere basseinid
10.	Loss Taivalkoskis (soomekeelne)
11.	Suitsetav Zeig
12.	Augustiöö

Kasseti salvestamisel osalesid muusikutena Allan Vainola, Margit Kärner, Andres Aule, Kalle Nettan, Britta Bauman, Margus Tammemägi, Arle Soeson, Mart Süda, Marko Naissoo, Allan Jakobi ja Lea Peterson.

Heli salvestasid Mihkel Pikkur ja Teet Kehlmann. Heli­režis­söör oli Teet Kehlmann ning masteringi tegi Ernst Tael

Suur tänu Lemmit Kaplinskile, kelleta see kassett oleks ilmumata jäänud, ja Navitrollale, kes kujundas „Zeigi” kassetiümbrise.

„Zeig” oli meie jaoks suuresti eksperimentaalne. Kui me 1998. aasta kevadel otsustasime lõpuks albumi välja anda, oli materjali kogunenud päris palju. Allan kirjutab oma lugusid alati kitarriga, Andres aga kasutas lugude loomi­seks 8bitise heliga audiotarkvara Sound Club (erandiks on „Sinise vere basseinid”, mis on algselt kirjutatud kitarriga ja hiljem arvutisse pandud).

Sound Clubi olime kasutanud ka juba peaaegu kõikide lugude arranžeerimiseks. Meile meeldis selle programmi heli­pilt, kuid helikvaliteet jättis kahjuks soovida. Võrd­luseks võib öelda, et 8bitine heli on selline nagu telefonis või vanadel arvutimängudel. Et helikvaliteeti parandada, kuid säilitada lugude iseloom, otsustasime kasutada naturaal­pille ja Sound Clubi paralleelselt: võimaluse korral mängiti partiid sisse otse, osa partiisid jäi aga 8bitisele kujule. Kahjuks ei õnnestunud saavutada tänapäeva mõistes per­fektset heli, kuid selline tundub paraku olevat Alumii­niumi muusika iseloom.

Ehkki peaaegu kõikide tekstide autor on Andres (üks tekst on Hedda Maureri kirjutatud), on „Zeigi” sõnades tugevad Allani mõjud. Koos materjali kirjutades ja valides lähtusime sellest, et tekstid peavad mõlemale meeldima ja sobilikud tunduma.

Enamik tekste ongi kirjutatud just Alumiiniumile ja ena­masti ka kindlale laulule. Mitmel korral õnnestus sõnad ja muusika valmis teha koos olles: lausa ühel ajal või paral­leelselt, väga lühikese ajaga.

Vaevalt õnnestub „Zeigi” tekstide sisu siin nendel lehe­külgedel rohkem avada kui kassetile jõudnud lugudes endis. Võimaluse korral üritasime vältida kategoorilisi avaldusi, järeldusi ja moraali. Selle asemel püüdsime oma muusika ja teks­tidega kajastada hetki, tundeid, värve ja sündmusi, mis meile olulised tundusid. Kuigi suurem osa sellest jääb ikkagi sõnadetaguseks.

Selle albumi kohta ilmus ajakirjanduses ka paar arvustust:

arvustus Marek Kallinilt (Eesti Ekspress, 22.01.1999);

arvustus Tiit Kusnetsilt (ilmus Postimehes veebruaris 1999; Postimehe leheküljel seda enam pole).