ALUMIINIUMIST INGEL / DRAAKONI SUUDLUS

mu armas
   on loojakust möödunud kuid
ja hommiku saabumist oodata on liiga hilja
su suu ja su silmad maitsevad ammu neid muid
mu armas
   su minekust möödas on kuid

ja konjakist läbi on imbunud suitsune saal
ja need kes sind vaatavad iial ei tea sinu teid
kui riietad lahti end kurat teab mitmendal maal
sa ikka veel naeratad fotol mis meenutab meid

kuid tühjust su hinges ei varja su punane jakk
ja arstide sõnadest mööda end jood nagu hull
su firma direktor – on temagi ilmselt maniakk
su hinnaks saab olema palgale lisatud null

ma tean et ei räägita sellest mis ootab sind ees
ja sellest kus keegi meist teha võib viimase vea
ja sellest et rohtu on kasvanud tagasitee
kuid mina
   ma ootan sind siin
   mitte seal

mu armas
   on loojakust möödunud kuid
ja ehkki ma mõnikord siiski vist aiman su teid
kord ängistav pimedus neelab meid mõlemaid
kuid
   sa ikka veel naeratad fotol mis meenutab meid