LOSS TAIVALKOSKIS (soomekeelne versioon)

Muusika: Allan Vainola
Sõnad: Andres Aule, Allan Vainola ja Kaja Kuus

tulet jos tulet
mä sytytän tulen
katolla, että sä löytäisit tien
pimeys suojelee nukkuvaa linnaa
ikkunalaudalle kynttilän vien
sun vuoksi mä vien
tulet jos tulet ja ikuinen kylmä
laitaa mun sieluuni särkyvän jään
laukku sun kädessä härmääntyy hiljaa
puistotiet' pitkin sua kulkevan näen
mä sinua näen
Anna,
suudellaan taas
tanssitaan punaiseks taivan ja maan
Anna,
sytytä jää
syväälle henkeemme hämäryys jää
tulet jos tulet ja portaita ylös
harmassa palveilija liikkaa mun luo,
ilmoittaa tulostas'
ennen kun tavataan
viimeisen ryypyn mä pullosta juon
ja tulen sun luo
satoja vuosia seisonut sänky
viimeinen asema meidän on se
viileäin lakanoin välillä viimein
muistojen sylissä makataan me
että unohda ne
Anna,
suudellaan taas
tanssitaan punaiseks taivan ja maan
Anna,
sytytä jää
syväälle henkeemme hämäryys jää
lisää haet viiniä kellarin syvyistä
tuuli sun perässä lehtiä tuo
keskellä tyhjyyttä viimeinen valssi,
tuho ja sirpaleet ympäri sua
sä odotat mua
tule mun veljeni
pysäytä aika,
valo sun silmissä sammuttaa yön
lämpöjen aikojen mennessä ohi
haudalles' jäätynyt kukkia tuon
ja tulen sun luo



Ilmunud singlil „Taivaankoski” (1997) ja albumil Zeig (1998). Hiljem ilmus sama laulu eestikeelne versioon albumil Garaažide taga (2004).
Tõmba mp3 (soomekeelne, albumil „Zeig” ilmunud versioon

Vokaal: Arle Soeson ja Allan Vainola
Akordion: Allan Jakobi
Kitarr ja shaker: Allan Vainola
Kontrabass: Lea Peterson
Löökriistad: Marko Naissoo
Elektriline ja krabisev foon: Andres Aule

Kirjutatud kõige külmemal ajal – jaanuaris 1996 – Allani korteris Kadriorus Tina tänaval. Salvestatud Eesti Raadio Stuudios veebruaris 1997.
Heliülesvõte: Mihkel Pikkur, Eesti Raadio stuudio, 1997
Heli: Teet Kehlmann, Eesti Raadio stuudio, 1997
Mastering: Ernst Tael, Eesti Raadio, 1998

See väljamõeldud lugu väljamõeldud kohas (mille me otsustasime atmo­sfääri huvides Taival­koskiks ristida) räägib vennast ja õest, kes on ühe sini­verelise perekonna viimased, lasteta liikmed. See on lugu armastuse, lootuse ja järje­pidevuse lõpust. Tegelikult asub Taivalkoski Põhja-Soomes ja me ei ole seal ise käinud.
Loo esialgne pealkiri oli „Taivaankoski”. Selle nime all ilmus see lugu neljas versiooniga singel­plaadil 1997. Samal aastal ilmus see ka instrumentaal­versioonis kogumikul „Mõnusate lugude TOP 3” nime all „Loss Taivankoskis”.
Loo lõplik ja praegune pealkiri on ikkagi „Loss Taivalkoskis”. Sama nime all, kuid muudetud tekstiga (eesti keeles) on seda esitanud ka Vennaskond.